Kotkas oli vana. Vanem kui känd, mida neeger poisid kolme põlve olid üritanud maa sisemusest välja kiskuda. Kotkal oli kolm poega. Esimene, nimega Vlad Pljät, elas Volga jõe ääres. Juhtis maailma suurimat kõrtsu, mis oma olemuselt oli „Konnatiik“. Igapäevaselt kogunes sinna tuhandeid „konni“, kes õhtu läbi krooksusid – ei ühtki valet sõna. Sestap valet kõrtsu seinade vahelt rikutud maailma juurde ei voolanud. Paavstidki käisid aegajalt seal end puhta õllega pesemas. Vlad ei kunagi nokkinud nina. Kasutas selleks tihaseid, kes eritellimusel tegid ka rasvaimu. Sestap oli ka seal alatihti HollyWood kuulsusi. Teine, nimega Bjorn Vann, elas Norra fjordide vahel. Ta oli seal maakaevur, kaevas mulda. Mulla seest lootis leida riisi, millest õnne sepistada. Kuid riisi tera leidmise õnn oli temale liiga üürike. Selle pärast võttis Bjorn omale näkineiu. Kodustas. Tema ainukeseks õnne pisaraks sai näkineiule kasukate loopimine. Nii nad olid seal pool surnud – üks enamus ajast külmunud, teine lõpmatuses kinni. Bjornil ei läinud hästi, ei tihaseid, ei kuulsusi. Kolmas, nimega Maakler Ferdinand, elas maa ja teava vahel. Ta kutsus ennast hellitavalt remondimeheks. Aegajalt tal ikka seal tilkuma hakkas, vihma kujul, siis ta ennast leidlikuna tundus ning vikerkaart maalima hakkas. Väiksena oli Maakler F unistus fööniksina tuhast tõusta, iga päikesetõusuga. Asjalood kujunesid aga teisiti. Maa ja taeva vahele tiirlema oli ta saatnud siil. Valu tegevad okkad varvaste vahel, ei lasknud mitte maale tagasi laskuda. Eriti hästi oskas Maakler F kuuvarjutusi teha. Vanal kotka silm koosnes kolmest silmast. Esimene armastas, teine püüdis saaki ning kolmas valvas seljatagust. Isegi siil teadis, ammu juba, enne oma õnnetut surma, et sel vanal kotkal polnud kaugeltki ainult kolm poega ning ammugi vanaisade staatuses. Kuid kotkas oli vana. Talle olid tähtsad vaid 3+3, mis ta väikese maailma suureks venitas.